WLTP – KÜTUSE- JA ENERGIAKULU NING HEITMETE MÕÕTMISE KATSEMENETLUS

Euroopas kasutatakse sõidukite heitkoguste ning kütuse- ja energiakulu mõõtmiseks ELi õigusaktidega kindlaks määratud WLTP-katseid, mis viiakse läbi sõltumatus testimisasutuses. WLTP on lühend nimetusest Worldwide Harmonised Light-duty Vehicles Test Procedure – kergsõidukite ülemaailmne ühtlustatud katsemenetlus.

WLTP-väärtused on ligikaudsed ja kirjeldavad keskmist sõitu ideaalsetes sõidutingimustes. Need väärtused lihtsustavad eri automudelite omavahelist võrdlemist. Mõõtmistulemused ei vasta täpselt auto tegelikule kütuse- või energiatarbimisele liikluses, kuna tegelik tarbimine võib sõltuvalt auto varustusest, juhi sõidustiilist ning sõiduoludest ja -situatsioonist olla erinev. Hinnakirjas ja tehnilistes andmetes esitatud CO2-heitmete, sõiduulatuse ning kütuse- ja energiakulu näitajad on autospetsiifilised ning võivad mitmete tegurite tõttu varieeruda. Ka tehase lisavarustus mõjutab sõiduki CO2-heitmekogust, sõiduulatust ja tarbimist. Müüdava auto vastavussertifikaadil on kirjas CO2-heitmete ja kütusekulu andmed ning elektrimudelite puhul ka sõiduulatus elektriga.

Auto kütuse- ja energiakulu ning sõiduulatust mõjutavad mitmed tegurid, nagu nt elektrilise sõidu osakaal, laadimine, juhi sõidustiil, sõidukiirus, temperatuur, eelsoojendus, ilma- ja sõiduolud, varustus, sõitjate ja pagasi raskus ning auto hooldus. Nende asjaolude tõttu võivad tegelik kütuse- ja energiakulu ning sõiduulatus müügi hetkel avaldatud WLTP-väärtustest oluliselt erineda. Näiteks võib suurtel kiirustel haagise vedamine või külmades talveoludes ilma eelsoojenduseta lühikeste vahemaade läbimine tarbimist võrreldes avaldatud väärtustega mitmekordistada. Lisaks võib ebakorrapärane laadimine lühendada sõiduaku tööiga.

Mis on WLTP-katsemenetlus?

Kui uus sõidukimudel turule tuuakse, viiakse sellega läbi mitmeid katseid, millega tagatakse sõiduki vastavus kõikidele määrustele ja eeskirjadele. Selleks kasutatakse uute katsetsüklitega (WLTC – Worldwide harmonised Light-duty vehicle Test Cycles) WLTP-katsemenetlust, mis on ette nähtud sõiduautode ja kergete tarbesõidukite kütusekulu, süsinikdioksiidi ja muude heitmete mõõtmiseks. WLTP-mõõtmismeetod pakub tarbijatele realistlikumat teavet, mis vastab paremini sõiduki igapäevasele kasutamisele. Katse viiakse läbi laboritingimustes. Auto tegelikku kütuse- ja energiakulu ning sõiduulatust mõjutavad mitmed tegurid, nagu nt elektrilise sõidu osakaal, laadimine, juhi sõidustiil, sõidukiirus, temperatuur, eelsoojendus, ilma- ja sõiduolud, varustus, sõitjate ja pagasi raskus ning auto hooldus. Nende asjaolude tõttu võivad tegelik kütuse- ja energiakulu ning sõiduulatus müügi hetkel avaldatud WLTP-väärtustest oluliselt erineda. Näiteks võib suurtel kiirustel haagise vedamine või külmades talveoludes ilma eelsoojenduseta lühikeste vahemaade läbimine tarbimist võrreldes avaldatud väärtustega mitmekordistada. Lisaks võib ebakorrapärane laadimine lühendada sõiduaku tööiga.

Uue WLTP-meetodi puhul kasutatakse dünaamilisema iseloomuga sõiduprofiili ja hoogsamaid kiirendusi. Suurim kiirus on 131 km/h, keskmine kiirus 46,5 km/h ning katse kogukestus 30 minutit. Läbitavat vahemaad on pikendatud 23,25 kilomeetrini. WLTP-katse koosneb neljast erineva kiirusega osast: aeglane (suurim kiirus 56,5 km/h), keskmise kiirusega (suurim kiirus 76,6 km/h), kiire (suurim kiirus 97,4 km/h) ja kiirtee kiirusega sõit (suurim kiirus 131,3 km/h). Need tsükli osad jäljendavad sõitmist linnades ja äärelinnades, aga ka linnavälistel teedel ja kiirteedel.

WLTP-meetod võtab arvesse ka kogu auto valikvarustust, mis mõjutab aerodünaamikat, veeretakistust ja sõiduki massi ning seeläbi CO2-heitmete kogust, peegeldades konkreetse sõiduki omadusi. Seetõttu võib täiendav varustus mõjutada heitmenäitajaid, mistõttu konkreetse sõiduki väärtused, sealhulgas automaksu aluseks olev CO2-väärtus, on alati sõidukispetsiifilised ja kinnitatakse sõiduki tüübikinnitustunnistusega pärast auto valmimist. Hinnakirjas esitatud CO2-väärtus on hinnanguline või üldine väärtus ning automaks määratakse alati iga konkreetse auto kohta eraldi.

Uus ülemaailmne kergsõidukite standardiseeritud katsemenetlus WLTP, mis jõustus 2017. aasta septembri alguses, asendas varem kasutusel olnud katsemeetodi NEDC (New European Driving Cycle).

Jõuallikast tulenevad erisused

Elektri- ja hübriidautodel on omadusi ja tehnoloogiaid, mille kasutamisega kaasnevad erinevalt sisepõlemismootoriga autodest sageli piirangud. Selliste piirangute põhjuseks võivad olla näiteks suur sõidukiirus või kasutamine äärmiselt kuumades või külmades tingimustes. Piiranguid kasutatakse muuhulgas sõiduki tehniliste komponentide kaitsmiseks. Täpsemat teavet auto kasutamise ja hooldamise kohta saab vastava automudeli kasutusjuhendist. Nagu paljud teised autoosad, on ka elektri- ja hübriidauto sõiduaku kuluv osa. Selle mahtuvus väheneb kasutusaja jooksul loomuliku kulumise tõttu. Aku mahtuvust ja vastupidavust mõjutavad näiteks vananemine, läbisõit, kasutusviis ja aku laetuse tase.

Pistikhübriidide kohta avaldatud kütuse- ja energiakulu ning CO2-heitmete näitajad on sageli WLTP-katsetsükli arvutuslikud kaalutud keskmised (tingimusel, et autot laetakse võrguvooluga vastavalt katsetsüklile). Need näitajad ei ole võrreldavad sisepõlemismootoriga autode kombineeritud WLTP-väärtustega.

Sõiduautode tegelik kütusekulu ja heitkogused liikluses

WLTP-katsemenetlus ei suuda arvesse võtta kõiki võimalikke muutujaid. Erinevalt laboritingimustes läbi viidud katsetest mõjutab auto tarbimist ja heitkogust näiteks iga juhi individuaalne sõidustiil. Kütusekulu ja heitkoguste tüübikinnitus põhineb täpselt kindlaks määratud, avalikult dokumenteeritavatel, objektiivsetel ja korratavatel katsemeetoditel.

Erinevus laboris mõõdetud ning auto tegeliku tarbimise ja heitkoguste vahel jääb siiski ka edaspidi püsima. Selle põhjuseks on iga konkreetse juhi sõidustiil (nt kiirendamis- ja pidurdamisharjumused) ning käitumine (nt kliimaseadme kasutamine) ning varieeruvad liiklus- ja ilmaolud. Laborikatsed viiakse läbi soojades sisetingimustes, seega on erinevused külmades sõiduoludes ilmselged.

Standardiseeritud laborikatsete abil on niisiis võimalik saada tulemusi, mille alusel saab erinevaid sõidukeid ja automudeleid omavahel võrrelda.
WLTP-mõõtmismeetodit täiendab ELis RDE-sõidutsükkel (Real Driving Emissions)

WLTP-katsete hulka kuulub ka tegelikus liikluses läbi viidav RDE-katse. Katse eesmärk on jälgida ja mõõta lämmastikoksiidide heitkoguseid, mitte süsinikdioksiidiheitmeid ega kütusekulu. RDE-katset ei saa korrata nagu laboris tehtavaid mõõtmisi. Kui RDE-katse läbiviimiseks sõidetakse sama sõidukiga mitu korda, on saadud mõõtmistulemused iga kord erinevad, sest tulemusi mõjutavad näiteks peatumiste arv ja ilmaolude muutused.